Aju- ja inimeseõpetuse ballast ning päästerõngas

Go down

Aju- ja inimeseõpetuse ballast ning päästerõngas

Postitamine by agu on 1/4/2018, 13:20

10% legend

Kõige keerulisem asi maailmas on aju, eriti inimese aju. Inimeseõpetus ja ajuõpetus hakkavad alles meie eluajal küpsema teaduslikeks. Seepärast on siiani käibel muistseid ettekujutusi ja mitmesuguseid spekuleerimise katseid. Üks ratsionaalset muljet jättev legend väidab, et keskmine inimene kasutab aju ressursusist ainult 10 %, mõni geenius ehk poole rohkem.
Lähemalt vaata Vikipeediast.
https://et.wikipedia.org/wiki/10_protsendi_müüt
Kaks ilmekat joonist esoteerikute ja rahvatarkade seletuse kohta aju ja mõistuse piiratuse ainel. Googeldades leitud.



-
-


Ajuteaduste kohaselt

Ajuteaduse kohaselt tundub esmapilgul asi veel troostitum, lausa kilplaslik. "Kõik inimese aju tarvitajad on idioodid" - isegi sellist metafoori olen kuulnud.
Ajuga on probleem ja mitte väikene.

Probleemi loogika pole selline nagu müüdis, et ainult 10% kasutatakse.
Tegelikult töötaavad kõik ajud - nii kojamehel kui geeniusel - ligikaudu võrdse ressursikasutusega -täiega, 100%. Seda on üsna täpselt mõõdetud. Kui geeniuse aju teeks rohkem tööd, siis peaks geenius ka rohkem süüa vajama kui tavainimene.
Selline oleks nn "puust ette tehtud" seletus aju ressursikasutusest.

Piltlikult sobib ajuteadlaste avastatud aju-äpardumist iseloomustada sõnaga BALLAST:
Aju kannab oma töös alatasa kaasas ballasti, mis sageli üsna tõiselt segab ülesande täitmist, mida talt oodatakse.
Võrdleme jooksjaga.

  • Mõnikord on aju nagu jooksja, kes tassib kaasa 10 kg ballasti.
  • Mõnikord tassib ta kaasa lausa terve kehakaalu või 100 kg.
  • Sageli on takistav faktor võrreldav mitte lihtsalt ballasti, vaid sihiks seatud ülesandele lausa vastu töötava mootoriga ja nii kujuneb soovitule vastassuunaline tulemus  - hävitav mõtlemine.

See on ootamatu, harjumatu, võib tunduda isegi idiootsusena.
Aga isik, aju omanik või tarvitaja ei tea seda. Sest ajusse on sisseehitatud mehhanism, mis krohvib kõik oma vead ilusaks siledaks. "Mõistuse puuduse üle ei kaeba keegi" - seda kogeb igaüks ise ja näeb teisi vaadeldes. See krohv aju vigasid varjamas aitab aju omanikul rahulikult elada surmani. Igaugused muud hädada häirivad aga oma mõistust usaldame ja armastame.
Erandiks on muidugi depressiivsed inimesed, haiges seisundis.

Idiootsuse sarnaseks ja ohtlikuks on kosunud eksiarvamuste tulemus alles tsivilisatsiooni käesoleval etapil, varem väiksemate energiate ja infomassiivide puhul (ütleme: 20 000 a tagasi) hoidis looduslik (loomalik) korraldatus asja evolutsioonis kujunenud tasakaalule lähemal.

Viimaste kümnenite uuringute kohaselt saab  konkretiseerida aju tööd idioodistavad või takistavad  faktorid kolme sorti ballastiks. Aju on muidugi  keeruline, asjatundjatega lävimiseks peaks õppima ära tohutult detaile ja termineid, umbes sada orgaanilise ainet - olla kõige sellega kursis nii olemuse kui ka ladina ja rahvuskeelsete nimetuste poolest.
Tohutult keeruline - maailma keerulisem valdkond.

Paar  aastat kestnud huvi ja lugemise järel julgen ma välja pakkuda mõned skeemid, kuidas aju hakata "puust ette tegema".

Ma joonistan skeemi, kuhu märgin ajuressursid ja nendes varjuvad ballastid, vastutöötajad. Mul tuleb väga primitiivne joonis aga ma usun, et see ei lähe vastuollu ajuteadlaste seisukohtadega.

Aju ressursid (ja eksitajad) võib suures plaanis jagada kolmeks.


1. Aju loomalik ressurss

on põhijoontes sarnane, mis evolutsioonis olnud omane kõigil loomadel.
joonisel:
3 vaheaju
5 keskaju
6 sild e. pons
7 piklik aju

Selles osas toimub suurem osa  aju keemilisi protsesse. Sisendsignaal  ühe või teise aine eraludumise intensiivistumiseks või pärssimiseks tuleb ümbritsevast maailmast läbi meeleorganite aga inimese puhul ka ajukoores paiknevast püsimälust. Neid aineid nimetatakse neurotransmitteriteks või virgatsaineteks. [url= https://et.wikipedia.org/wiki/Neurotransmitter] https://et.wikipedia.org/wiki/Neurotransmitter[/url]
Ühes 2013. a tekstis hinnati teadaolevate virgatsainete hulka 100 ringis. Aju-aine on suures osas vedel, selle sees närvikiud. Selles vedelikus siis virgatsained ja hormoonid levivad, difussiooni teel. (Ma ei tea - kas mingit sundtsirkulatsiooni ka on.) Virgatsaine toimib elektriliste närviimpulsside ülemineku kiiruse reguleerijana ühelt neuronilt teisele.  Millised närviimpulsid kiirendatakse, millised aeglustatakse. Erinevate muutuste jaoks erinevad närviteed, ja neile vastavad ained. Nii liiguvad närviimpulsid nende sadakonna aine mõjul. või stoppavad.
Siin pannakse paika emotsioonid ja ihad, enestunne ja kehasiseste protsesside käik. Kaasasündinud refleksid kindlasti on siin. (Võib olla ka osa tingitud reflekside mehhanismist?) Kui loomalik alge ajus streigib, siis on see aju omanikule enamvähem mörgatav -  depressioon, loidus, kontsentreerumisraskus.

Ajuehituse loomsel tasandil varjuvaks ohu-iduks tuleb pidada tungi enama järele. Selle universaalne juur on Kaupo Vippu poolt tõlgitud maakeelde kui energia maksimeerimise printsiip. Virgatsaine dopamiin häälestab teatud närvirakkude ühendusi sellises suunas. Loomariigis on evolutsioon aeglane ja seepräst ülemäära söakad eksemplarid ellimineeritakse kiiresti. Inimeste puhul kandub see iha märksa pikema elutsükliga kultuurikehasse.
Ja kõigis kultuurides kehtib oma: "MEIE piir ulatub Hiina müürini!".
Mõningad usuisad usuvad, et just nende usk  kammitseb suurusehullust. Usk on hea depressiooni rohi.  

2) Aju inimeselik ressurss (ja ballast?)


Inimeseliku kvaliteedi kandjaks on suuraju koor.
Seal on nn pikaajaline või püsimälu, see mis pärast õpitu äraunustamist meelde jääb. Igasugune mäletamine kogemustest, inimestest ja maailmast ning loogilised operatsioonid ja rehkendused.
Väga tähtsad on vasaku poolera pinnal olevad kõne moodustamise ja kõnest arusaamise "tsentrid"
Püsimälu ja ajukoor üldse töötab "anatoomiliselt". Uus mälufragment on uus  neuronite ühendus. Märksa väiksem osa on siin keemial ja elektriimpulssidel, võrreldes lühimälu kandvate tsoonidega  allpool suuraju.

Ajukoor kannab püsimälu "juhuslikult paiknevate fragmentidena", fragmentid aadressid hoitakse "registris",Hetkel ei mäleta, kus ajud hoiavad oma registreid. Seega  pikaajaline mälu toimib ajus nagu kahetasandilisena: register kõigi mälufragmentide aadressite meelespidamiseks ja kusagil määda ajukoort laiali paiknevad ühe mõtte erinevad fragmandid. Seega meenutab mälu organiseeritus vana Windowsi FAT ketast, mida aegajalt tuli defragmenteerida. Ja ei ole niiviisi "korralikult laotud" nagu Linux või Mac mälu.
Meeldetuletamine tähendab seepärast meenutatava uuesti fragmentidest üles ehitamist, kokku panemist. seejuures on loomulik, et midagi saab meenutamisel kokku teisiti kui toona oli. Meelespeetav asi niiviis natuke muutub igal meenutamisel ja see muudetu salvestub uuesti arvatavalt uues "laialipritsituses" üle aju.

INIMENE on võimalik ainult koos temaga suhtlevate inimestega,

(MEIE pildiga oma püsimälus, suuraju koores)
Aju keha saab inimese omaks siis, kui ta on täidetud paraja hulga selle inimese konteksti kuuluvate teiste inimestega.
Kui inimlaps kasvab ilma inimeste keskkonnata, näiteks loomade keskel, siis tast ei saagi inimest. Kujuneb mingi inimese kujuga loom, kui varakult ära ei sure. Tolle looma ajukoor on arvatavsti ka palju lihtsama neuronvõrgustikuga. Loomalikul viisil vajab laps ja noorloom turvatunnet ja hellitamist, seda suudab emahunt anda näiteks. Aga inimliku vaimu ja arvatavasti ka MINA tarvis vajab aju ka oma inimliku informatsiooni kogemust ja selle salvestamist ajukoores.
Meenutagem Mouglit.
Teada on 13, saj Friedrich II, katse laste "loomuliku keela leidmiseks". Imikute grupp eraldati inimestest ja ainult toideti ning kasiti, uurimaks mis keelt nad hakkavad omavahel kõnelema, Ei hakanudki,  isolatsioonis peetavad lapsed surid varsti. (Stefan Klein, "Õnne saladus".)
Siit tuleb nüüd Dunbari arv (~150) - mitu inimest maksimaalselt suudab keskmine aju mäletada, neid veel omaks või tuttavaks pidades. Suurim MEIE, mis ilma võimenditeta on võimalik.

Inimimese saatusega inimloomal on tähtis pikaajalise mälu koosseisus tema emakeel

, ja teised keeled.
Emakeel on see, mis "jääb külge" lapsele.
Keele korraldusega tegeleb ajus  Broca keskus (kõne moodustamine) ning Wenricke keskus (kõne mõistmine). Enamusel paremakäelistel asuvad need vasaku poolkera koores,   vasakukäelistel on lugu segasem.
Paljude keele teenendamise nüansside kõrval on käesolevas kirjatükis oluline seada esikohale - KEEL JA SÕNASTIK ON ISIKUL INDIVIDUAALNE. Kuigi emakeel kujuneb lapsel küllalt sünkroonsena tema kasvukeskonna keeleruumiga, on üsna kaalukas osa sõnavarast (ja keelereeglitest?) seotud isiku individuaalse kontekstiga. Sama lause või sõna ütlemine ja arusaamine omab isikuti küllalt erinevat tähendust. See kehtib nii verbaalse keele kui kehakeele ja kõigi võimalike loomulike suhtluskeelte kohta. Inimesega sisuliseks suhtlemiseks on vaja selgeks õppida tema isiklik keel.

Isikliku keele tähendusest arusaamine lisab vaatenurga paremaks arusaamiseks Dunbari arvu tähendusest. Dunbari arv osutab, mis piires suudab  inimene (aju) ära õppida ja meeles pidada ümbritsevate inimeste kommunikatsioonihulknurkade ja kontekstide kõrval ka nende isiklikke keeli. Avalikult on käesoleval teemal sõna võtnud Jaan Kaplinski. Eesti emakeele muutumine estoranto standatkeeleks ja võõrandumise süvenemine on eesti kultuuriruumile vist tõesti üle keskmise omane. Eesti kultuuriruumis valitsevad hoiakud, mis süvendavad võõrandumist ja keele robotiseerumist. Individulaasest looduslikust algest võõrandumine  on üks olulisem osa BALLASTIST (või haigusest) mis tsiviliseeritud inimeste, iseäranis eestlaste ajukoores pesitseb.

Sellist olukorda saab ajalugu teades muidugi mõista. Tsiviliseerimislaine hakkas eestlasi endasse lülitades tegema seda lutherliku tekstiusu või tekstipühaduse rõhuga. Vennastekoguduste võidukäik süvendas seda iseteenedusliku hasardiga. Loomulik oli, et tookord ei osatud tõstatada probleemi, kuidas tasakaalustada fordistlike universaalide kiiret kasvu lubavat lahedust mükorisaalse isikupära märkavate praktikatega. Sarnane küsimus jäi  kõrvale sõjajärgsel perioodil, kui eesti kulruuriüldsus võttis omaks semiootilise suhtumise: "kõik nähtused on mingisugune tekst."
Kuna palju põlvi on seatud paleuseks koode ja standarte ning jäänud tahaplaanile kultuurimustrisse eristusepraktikate sobitamine, siis oli loomulik hiljutine haldusreform.
Inimeste ajukoorde on kopeeritud kultuurist standartiseerimis toonus, ja kängunud võime/oskus märgata ning tähtsustada oma isiklikku keelt ja konteksti, samuti märgata inimest enda kõrval tolle isikliku keele ning kontekstiga.  
Seepärast on loomulik edenemine standartiseerimise ja robotiseerimise suunas.
Seepärast on loomulik, et ka näiteks  Kihelkonnakogude loomine  kipub toimuma tekstiusus.
Seepörast on loomulik, et me kipume mõtlema MEIEst ühehülbalise mustriga nii suurtes kui väikestes kontekstides.

Demokraatlik ühiskond ei saa hästi teostada muid reforme kui lubab üldhariduslik tase.

3. Kultuuriressurss (ja -ballast)


Kultuur, ühiskond ja tsivilisatsioon  jääb ajust välja poole. Aga kuna inimmõistusele on võime peale meeltega tajutava füüsilise reaalsuse käsitleda ka kõikvõimalike asjade kohta käivaid märke ja sümboleid,  siis keeleliste ja märgiliste vahenditega hõivab kultuur väga olulise osa pikaajalisest mälust, ajukoorest ja ajuvõimetest. Hea kolleeg  Vladislav Redjuhhin kasutab sellise välise ja seesmise ühtsuse demonstreerimiseks nn Kleini pudelit. https://et.wikipedia.org/wiki/Kleini_pudel



Kultuuris või tsivilisatsioonis toimiva ja inimeste ajudesse kanduva ohtliku põhiskeemi kohta on raske leida ilmekamat selgitust, kui Rooma Klubi 50. aruande 51.leheküljel.
Kuidas me jätkuvalt oleme  10 000 a. kestnud usu kammitsas, et maakeral ja maailmas on ikka veel vaba ruumi. Kuidas ootamatult osutub et Maailm on "täis tehtud" ja täis saanud.


Viimati muutis seda agu (1/4/2018, 18:12). Kokku muudetud 1 kord

agu

Postituste arv : 59
Join date : 01/03/2018

Vaata kasutaja profiili http://exinimene.blogspot.com

Tagasi üles Go down

Eespooltoodud teksti taustast.

Postitamine by agu on 1/4/2018, 16:48

Olles natuke tuttav Niklas Luhmanni ja Manuel Castellsi tekstidega, soostun ma, et enesepettusest prii teadusliku inimeseõpetuse aluseks tuleks võtta mitmesugused kommunikatsioonid. Mõnda aega juba olen püüdnud end kurssi viia - mida seletavad inimesest aju-uurijad. Ajuteadus tarvitab suurel hulgal biokeemia ja meditsiinialaseid termineid aga on ilmunud ja ka eesti keelde  tõlgitud mitu ladusat populariseerivat teksti, mis meisterlikkuse poolest ei jää alla Kaupo Vipp globaalprobleemide raamatutele.

Tegelt olen eesti keeles lugenud läbi ainult
Stefan Klein "Õnne saladuse". (2015).
Järge ootab William Arntz jt "Mida... m∑ üldse  (t)eame!?" (2009). 
Jaan Aru "Ajust ja arust" on raamatukogudest kogu aeg väljas ja osta pole raatsinud.. (Kuigi Rooma Klubi juubeliraamat "Come on!" sai netist ostetud)

Ma saan paraku vene keelest ladusamalt aru kui inglisest. Vene keelde on tõlgitud väga palju. Vene internet on ka avatum Piraatide partei kombel avatuse järgijatele, Venelastel on ka endil sisukaid ajuteadlasi, kes populaarselt esinevad. Tekste ning Youtube loenguid on üsna palju.
Sergei Saveljev, 
Tatjana Tšernigovskaja jt.    
Eriti aktuaalne tundub Andrei Kurpatovi aktiivselt leviv materjal.

Ma pole suutnud peaegu üldse edeneda terminoloogia tundmises, Aga tarkade tegelaste mõttekäikudest olen hakanud aru saama. Kavatsen koostada väikse paki olulisemaid skeeme ja siis paluda mõnel haritud asjatundjal kommenteerida, kui adekvaatsed mu arusaamad on.
Usun, et põhijoontes peaks ma saama aru. 

Ülaltoodud skeem ja tekst sai koostatud FB grupis oleva arutelu järel, kus küsimuse alla sai pandud MEIE erinevad käsitlused.
https://www.facebook.com/groups/574717999542502/permalink/597375367276765/

Otsesks tõukeks kujunes lühike telefonivestlus Ain Aavikuga.

agu

Postituste arv : 59
Join date : 01/03/2018

Vaata kasutaja profiili http://exinimene.blogspot.com

Tagasi üles Go down

Tagasi üles


 
Permissions in this forum:
Sa ei saa vastata siinsetele teemadele