kuus kildu oktoobris 2020

[agu]

Esimene mõte. Visioon
Maakogu algatust olen ma näinud kogu aeg kui lokaalravitsuse võrgustikku.
see tähendab tsivilisatsiooni vigade parandust. Nimetatud vead on hakanud märkamatult kogunema väga ammu.

Ravitsemine tähendab loodusliku "lihtsuse" saarekeste loomist ja arendamist. Osa inimesi saavad sellistes saarekestes  elada pidevalt aga osa käivad sealt läbi regulaarselt. Mõju ulatub tervele ilmaelule.
"Lihtsuse" saarekesed on inimeste  ja looduse ühistegevus, kus ökoloogiline sobitus. Oluline on ka kommunikatsiooni loomulik ökoloogilisus.  Teisisõnu - kasutatakse loomulikku kõnet, ajuvõimete piirides info mahtusid ning kiirusi. Konserveeritud ja tehnologiseeritud tekstikorpusi, anonüümseid universaalseid tarkusevaramuid tarvitatakse valvsa skepsisega.
Seejuures - loomulikul kõnel ja inimese meeltel põhinev kommunikatsioon arendatakse optimaalselt tegusaks. Loomuliku (loodusliku) kommunikatsiooni jätmine väikelaste mänguks, st. väljajätmine üldisest arengumüüdist oli tsivilisatsiooni viga. See viga sai alguse kirjaliku kommunikatsiooni levikuga Platoni päevil ligi 2 400 a tagasi. Platon hoiatas sellise kergemeelsuse eest, aga paradoksaalselt kujunes just tema pärand pahanduse seemneks. Giorgi Colli "Filosoofia sünd" seletab seda viga 70 leheküljel.

Tsivilisatsiooni vigade parandamises ilmneb selline paradoks, et enamus veaparandusi kipuvad kujunema uueks vigu süvendavaks vindiks. Daniel Quinn "Ishmael" on püüdnud siin lahendust otsida, mütoloogilises võtmes ...  Realistlikus võtmes ja USA 20. sajandi kogemuse põhjal  leidsin ma lühikese seletuse Andrii Baumeisterilt: maailmaparandamise projektides kipub realiseeruma Lippmanni suund, millel on "kaks otsa" ja varju on seni jäänud Dewey visooni projektid. https://mullitus.blogspot.com/2020/03/lippmanndewey.html

Veelkord
See lokaalravitsus tähendaks võrgustikku, kus aktivistid on ühe jalaga suure maaailma keerulises elus aga teise jalaga ollakse loojaks ja kujundajaks inimese- ja looduse lähedases "lihtsamas" väikeses ruumis, st suudetakse ilma raamatu, interneti, bensiini ja muu tehnoloogiata -  puhtalt leiva, silgu,  kartuli ja küttepuude väel korraldada elu ja arengut.
Mõneti oleks see nagu kristlased, kes pühapäeviti jätavad argitoimetused ja kogunevad vaimu kosutama. Ainult rütm, rituaal ja mütoloogia  on nüüd teine.
Mõneti oleks see nagu kehakultuurlased, kes perioodiliselt jätavad tsivilisatsioonimõnud ja kogunevad oma ihu "piinama", (kohaseid parimaid juhiseid järgides).
Minu hinnangul oleks kõige otsesem eeskuju skandinaavlaste rahvaülikoolid. Ainult Nikolai Grundtvigi (1783–1872) algatuse ajal oli maailm palju lihtsam, inimloomaaed märksa üksmeelsem ning temal oli (vist) toeks üsna selge luterlik taristu. Otsese analoogi nägemine võib siin olla eksitav.

Teine mõte
Ootamatu mõjutaja on COVID-19.
Selle tõttu levivad uued kommunikatsioonitavad on minu hinnangul otseseks vastutuuleks Maakogu algatusele, Võib olla see vastutuul lausa kustutab leegi?
Uues olukorras näevad paljud pääseteed internetis. Neid võimalusi on seni Maakogu asjas napilt kasutatud. Võib olla on see suund ja võimalus möödapöösmatu? Paratamatult tuleb netiga jätkata ja süvendada. Siinkohal oleks vaja eriti ettevaatlikku skepsist. Selle tehnoloogia ja kunstmõistuse areng on nii tavatult kiire ja ettearvamatu, et tarbimisnuppudest kaugemale näeb väga väike seltskond. Kui kaugele üldse need targad näevad? Küsimused mida ei oska isegi esitada.,

Kolmas mõte. Algatajatest. Aga edasi?
Maakogul oli õnnestunud algatusgrupp. Mu meelest töötab inimloomaaias psühhiaater Aleksei Kurpatovi osutatud kolmikjaotus. Võimu, raha ja muude ressursside puudumisel on sotsiaalse algatuse käivitamiseks esimene liigutus  reflektori ehk kunstniku omadustega algatajad. Need  tüübid sünnitavad loomulikul moel  tähelepanu sädet. See on sünnipärane neuronite seoste tüüp, üsna vähe elu jooksul õpitav. Sellised tüübid suudavad igas olukorras seltskonna ilma pahanduseta köita, kokku saada. Minu arust oli nii veebruaris 2018.
Mis edasi.
Teoreetiliselt  on edasi tarvis saada kokkutulnud aplausitegijad tüübid tegutsema. Kolmikjaotise kohaselt on need teised tsentristide enamus ja konstruktorid. Võib muidugi teisiti karja jagada ja tüüpe nimetada aga kõigil (?) inimestel on lihane läbisaamine tähelepanuga.  Kõik soovivad ja tarbivad tähelepanu kahe suu poolele aga reflektori aju suudab suurema energia kuluta, lausa muu seas tähelepanu ka genereerida.
Vahepeal on protsess mõneti jahtunud aga ikkagi jääb ilma jõudu ja raha omamata inimeste motiveerimisel oluliseks ainult tähelepanu. Mõistmisepüüde ning tähelepanuga saab liitlasi võita. Tähelepanu, mõnikord avansina.
Seni, kui ei ole kujunenud järjepidevaid tegevusliine sõltub asi jätkuvalt algatajate püsivusest. Et nad ei tüdineks enneaegu
Päris elus on kõik muidugi keerulisem kui targutades. Aga käesolev teema ongi maailmaparandamise kunsti eesliinil praegu.

Lühidalt saaks nimetada kahte teemat asja parandamiseks.
Neljas mõte. Ettepanek kommunikatsiooni parandamise suunas.
Jooksvatest pidepunktidest, refleksioonist.
Mu hinnangul on eestvõtjad/ korraldajad  informatsioonide vormistamisel sageli liiast disaininud, ilustanud, jäänud fassaadi juurde. Poliitmängudes on ilus üldsõnalisusi võib olla vajalik aga meil on paraku tarvis muud. Usalduse tarvis, arusaaamiseks, kaasamõtlmiseks on inimestel oluline teada üksikasju.  See nõuaks kelleltki täiendavat hoolt, täiendavat tähelepanemist üritusel, tunnike või rohkem pärast vormistamisel.
Refleksioonis või pidepunktide nimekirjas võiks "teostusjooniste" asjalikkusega olla  nimetatud arusaadavalt näiteks:

• ajalised ja muud ürituse näitajad,
  teemad
  faasid, mida eri teemade juures läbiti
  olulised arvamuste hulknurgad
  võib olla mõned emotsionaalsed momendid.
  jms
  

Parem, kui midagi sellist ilmub mitmelt inimeselt.
Konkreetselt - mina ise olnuks toona tegusam Maakogu juures, kui eestvõtjate seletus olukorrast olnuks avatud.

Viies mõte.Koostööst teiste gruppidega.
Arvan, et Maakogule mõjuks hästi koostöö mõne teise meile lähedaste huvidega ja juba toimiva seltskonnaga.
Ma ei usu, et selline asi saaks  sündida  lihtsa sooviavaldusega, "küütiküsimisega". Reaalsemaks pean ma mingit mängulist provokatsiooni, dialoogilist sissejuhatust, eelmängu. See nõuaks muidugi Maakogu poolse grupi loovat panustamist, mõned tunnid nädalas või kuus.  Keavdel sai arutatud võimalikust koostööst Eesti Harrastusteatrite Liiduga. Toonasest on jälg siin: https://kihelkonnakogujad.forum.co.ee/f6-noukoja-moodustamine

Kuues mõte. Minu panusest Maakogu asjas.
Olen mõtelnud - vähemalt aasta juba -  hakata vedama migit mõttekoda, kus paari kolme või heal juhul rohkema osalisega hakkaks õppegrupi stiilis arendama mõnda sobivat teemat, Selline grupi töökoosolekud võiks olla korra või paar kuus, jooksvad materjalid saaks levitada Youtube või ms kaudu. Olen pidanud oluliseks, et sellised koosolekud peaks olema reaalsed, silmast silma. Minu liikumisvõimaluste juures peaks need koosolekud toimuma Kagu-Eestis, äärmisel juhul Tartus. Olen otsinud partnereid, kellel huvi ja võimalust, julgust jne,.. Kahjuks pole leidnud.
Nüüd Covidi olustikus ja tulevikus võiks olla lubatav sellist asja arendada täielikult netis, ja partnerid võimalikud üle ilma.
Üks raamteema võiks olla "Ishmaeli koolitus" - so ülalnimtatud Daniel Quinn arendatud maailmaparandamise müüdi täitmine Eesti reaalsusega....